JUDO AJALUGU
Judo on pärit Jaapanist ja tema eelkäiaks on Jaapani sõdalaste(samuraide) poolt lahinguväljal kasuatud võitluskunst ju-jitsu, mille tehnikad on omakorda alguse saanud iidsest Jaapani rituaalsest maadlusviisist sumo. Ju-jitsust on välja arenenud ka jaapani enesekaitsekunst aikido. Ju-jitsul on väga palju erinevaid stiile ja koolkondi. Üheks selliseks on näiteks Okinawa saarelt pärit karate-do, millest tänapäevaks on saanud iseseisev spordiala.
Judo looja JIGORO KANO sündis 28. Oktoobril 1860.a Hyogo Prefektuuris, Kobe linna lähedal asuvas Mikage külas. Noorena oli J.Kano kidura kehaehitusega füüsiliselt nõrk nooruk (ka täiskasvanuna ei ületanud tema kehakaal 48kg). Et saada tugevamaks, tegeles ta mitmete erinevate spordialadega (võimlemine, aerutamine jne.). 17 aastase tudengina otsustas ta hakata tegelema Jaapani traditsiooniliste võitluskunstidega ning jõudis peagi veendumusele, et toore jõu võib alistada osavuse ja meisterlikkusega. Ta õppis ju-jitsut erinevate meistrite juhendamisel. Kano esimene õpetaja oli sensei Teinosuke Yagi. Igal ju-jitsu stiilil olid oma traditsioonid ja saladused, mis olid korjunud sajanditega ning neid säilitati kiivalt võõraste eest. Põhiliseks oskuseks nende võtete puhul oli osata kahjustada vastase eluliselt tähtsaid organeid ja närvikeskusi. Tol ajal lõppesid paljud võitlused tihti tõsiste traumadega ning ka surmajuhtumid polnud haruldased. 18 aastaselt alustas ta treeninguid sensei hachinosuke Fukuda koolis (ju-jitsu stiil tenshin shinyo ryu ). Jigoro Kano osutus andekaks õpilaseks ja ta omandas mitme ju-jitsu stiili baastehnikad. Kuna tihti lõppesid võitlused raskete traumadega viis see Jigoro Kano mõttele panna alus uuele koolkonnale, mis oleks vähem ohtlik. Ta asus välja töötama sellist enesekaitsesüsteemi, mis omaks sportlikku iseloomu ja sisaldaks kõige efektiivsemaid võtteid erinevatest võitlusviisidest.
Väga suurt abi Jigoro Kanole osutas saksa arst Erwin Baltz, kes Kano palvel määras kindlaks erinevate võtete ohtlikkuse inimorganismile. Uude süsteemi korjusid ainult need enesekaitse võtted, mis osutusid kõige efektiivsemateks ning olid inimorganismile vähem ohtlikud. Jigoro Kano nimetas oma süsteemi JUDO`ks. Judot võib tõlkida kui „pehme tee“, „järeleandlik tee“, „leebe tee“ või „õilis põhimõte“. Judos kasutatavad tehnikad võib jaotada kolme suurde gruppi:
· NAGE-WASA heitetehnikad
· KATAME-WASA maasvõitluse tehnikad
· ATEMI-WASA löögitehnikad ( võistlustel ei tohi rakendada)
1882.a asutas Jigoro Kano oma judokooli, millele andis nimeks Kodokan. Uus süsteem ei saavutanud kohe populaarsust. Neli aastat kestis võitlus ju-jitsu vanade koolkondadega. Vaidlus otsutati lahendada Jaapani politsei ja haridusministeeriumi poolt korraldatud avaliku võistlusega. Iga kool pani välja oma 15 parimat õpilast. Võistluse finaalis olid Jigoro Kano õpilaste vastasteks Hikosuke Totsuka ju-jitsukooli kasvandikud. 13 Kodokani judokat sundisid vastased alistuma ja kaks kohtumist lõppesid viigiga. See oli judo täielik triumf. Peab aga märkima, et Kano natuke kavaldas neil võistlustel. Nimelt võisteldi Jigoro Kano ehk judo reeglite järgi, mis andis märgatava eelise tema õpilastele. Võistluse tulemusena tunnustas Jaapani haridusministeerium judot kui üldist noorte füüsilise ettevalmistuse süsteemi. Üle kogu maa avati Kodokani filiaale, mis veelgi kindlustas uue spordiala edu.
1889.a reisis Jigoro Kano Euroopasse ja Ameerikasse, et tutvustada ja propageerida uut ala. Euroopas võeti judo vastu küllaltki jahedalt. Siin olid sel ajal moes teatraliseeritud tsirkuseetendused klassikalises- ja vabamaadluses. Tänu laialdasele reklaamile oli Euroopas populaarne ka ju-jitsu. Tänu Jigoro Kano ja ta õpilaste visadusele avati siiski nii Euroopas kui ka Ameerikas Kodokani filiaale. Jigoro Kano tegi Euroopasse üldse 8 reisi. Ta suri 4.mail 1938.a merel, tagasiteel Kairost ROK-i kongressilt Jaapanisse, olles 78 aastane. Surma põhjuseks oli laeval külmetusest saadud kopsupõletik. Selleks ajaks oli Jigoro Kano nimi spordimaailmas juba väga tuntud. Tema suurimaks teeneks on, et ta tõstis judo kui kehakultuurivormi Jaapani rahvusliku kultuuri tasemele ja kinkis selle kogu maailmale. Alates 1909.a kuni surmani oli ta Rahvusvahelise Olümpiakomitee liige, olles esimeseks sellesse organisatsiooni kuulunud asiaadiks. Alates 1932.a oli Jigoro Kano Jaapani kultuuriminister.
Jigoro Kano teed jätkas ta poeg Risei Kano, kellest sai kaasaegse sportliku judo üks koloriitsemaid kujusid. Tema tegevuse raskuspunkt oli pärast Teist Maailmasõda, kui Euroopat ja Ameerikat haaras kinifilmide ja raamatute laine, kus peategelased said kergesti jagu oma arvukatest vaenlastest idamaiste võitluskunstide abil. Saates oma õpetajaid piiri taha jälgiti Kodokanis väga tähelepanelikult, et säliksid selle kooli head traditsioonid.
Jigoro Kano pidas judot vaatamata sellele, et talle anti sportlik suund, siiski ju-jitsu üheks stiiliks. Kaasajal on judo muutunud laias maailmas puhtalt spordialaks, millel ei ole enesekaitsega justkui midagi suurt pistmist. Jaapanis ja mitmeski teises kõge judokultuuriga riigis viljeldakse judot kui enesekaitsekunsti. Kaasaja judo ei ole enam võitluskunst, vaid ta on puhtalt võistlusala. Kaasaja judo on tegelikult laias laastus jagunenud kaheks.
· KODOKAN-JUDO on tuntud põhiliselt võistlusspordina
· JUDO-HANMI püüab judot säilitada traditsioonilisel kujul, sellisena nagu ta omal ajal loodi. Tavaliselt on teda ju-jitsust väga raske eristada. Erinevuseks on ju-jitsust see, et JUDO-HANMI`s on keelatud valuvõtted silmadesse, suule, ninale, näppudele, samuti kõrvadele ja keelatud on vastase kätega kägistamine. Kägistamine on lubatud ainult kimono abil. Löögi ja heidete suhe on JUDO-HANMI`s 2:3, samuti on seal tehnikad klassikaliste Jaapani relvadega ning katad. Seda traditsioonilist judot, JUDO-HANMI`t loetakse käsitsivõitluses väga efektiivseks ning seda viljeldakse Saks, Hollandi, Belgia, Prantsuse jt. riikide politseiüksustes kõrvuti ju-jutsuga.
Tegelikult on judos isegi veel kolmas suund JUDO-DO, mida harrastatakse aga vähestes riikides. Selle tehnikad koosenevad paaris katadest, mida sooritatakse suure trummi või metronoomi saatel. Partnerid teavad täpselt oma ja kaaslase liikumisi ning seda on võrreldud ka tantsuga. JUDO-DO`s imiteeritakse heitesse sisseminekut ja väljatulekut ning heiteid. Seda stiili peetakse stressi maandamise üheks parimaks mooduseks.
J.KANO: „ Judo on tee kõige efektiivsemalt kasutada inimese mõlemat, vaimset ja füüsilist võimsust. Õppides rünnakut ja kaitset, te puhastate oma hinge, muutudes võimeliseks looma midagi hinnalist kogu ühiskonnale. See aga ongi judo lõppeesmärk.“
Judo on pärit Jaapanist ja tema eelkäiaks on Jaapani sõdalaste(samuraide) poolt lahinguväljal kasuatud võitluskunst ju-jitsu, mille tehnikad on omakorda alguse saanud iidsest Jaapani rituaalsest maadlusviisist sumo. Ju-jitsust on välja arenenud ka jaapani enesekaitsekunst aikido. Ju-jitsul on väga palju erinevaid stiile ja koolkondi. Üheks selliseks on näiteks Okinawa saarelt pärit karate-do, millest tänapäevaks on saanud iseseisev spordiala.
Judo looja JIGORO KANO sündis 28. Oktoobril 1860.a Hyogo Prefektuuris, Kobe linna lähedal asuvas Mikage külas. Noorena oli J.Kano kidura kehaehitusega füüsiliselt nõrk nooruk (ka täiskasvanuna ei ületanud tema kehakaal 48kg). Et saada tugevamaks, tegeles ta mitmete erinevate spordialadega (võimlemine, aerutamine jne.). 17 aastase tudengina otsustas ta hakata tegelema Jaapani traditsiooniliste võitluskunstidega ning jõudis peagi veendumusele, et toore jõu võib alistada osavuse ja meisterlikkusega. Ta õppis ju-jitsut erinevate meistrite juhendamisel. Kano esimene õpetaja oli sensei Teinosuke Yagi. Igal ju-jitsu stiilil olid oma traditsioonid ja saladused, mis olid korjunud sajanditega ning neid säilitati kiivalt võõraste eest. Põhiliseks oskuseks nende võtete puhul oli osata kahjustada vastase eluliselt tähtsaid organeid ja närvikeskusi. Tol ajal lõppesid paljud võitlused tihti tõsiste traumadega ning ka surmajuhtumid polnud haruldased. 18 aastaselt alustas ta treeninguid sensei hachinosuke Fukuda koolis (ju-jitsu stiil tenshin shinyo ryu ). Jigoro Kano osutus andekaks õpilaseks ja ta omandas mitme ju-jitsu stiili baastehnikad. Kuna tihti lõppesid võitlused raskete traumadega viis see Jigoro Kano mõttele panna alus uuele koolkonnale, mis oleks vähem ohtlik. Ta asus välja töötama sellist enesekaitsesüsteemi, mis omaks sportlikku iseloomu ja sisaldaks kõige efektiivsemaid võtteid erinevatest võitlusviisidest.
Väga suurt abi Jigoro Kanole osutas saksa arst Erwin Baltz, kes Kano palvel määras kindlaks erinevate võtete ohtlikkuse inimorganismile. Uude süsteemi korjusid ainult need enesekaitse võtted, mis osutusid kõige efektiivsemateks ning olid inimorganismile vähem ohtlikud. Jigoro Kano nimetas oma süsteemi JUDO`ks. Judot võib tõlkida kui „pehme tee“, „järeleandlik tee“, „leebe tee“ või „õilis põhimõte“. Judos kasutatavad tehnikad võib jaotada kolme suurde gruppi:
· NAGE-WASA heitetehnikad
· KATAME-WASA maasvõitluse tehnikad
· ATEMI-WASA löögitehnikad ( võistlustel ei tohi rakendada)
1882.a asutas Jigoro Kano oma judokooli, millele andis nimeks Kodokan. Uus süsteem ei saavutanud kohe populaarsust. Neli aastat kestis võitlus ju-jitsu vanade koolkondadega. Vaidlus otsutati lahendada Jaapani politsei ja haridusministeeriumi poolt korraldatud avaliku võistlusega. Iga kool pani välja oma 15 parimat õpilast. Võistluse finaalis olid Jigoro Kano õpilaste vastasteks Hikosuke Totsuka ju-jitsukooli kasvandikud. 13 Kodokani judokat sundisid vastased alistuma ja kaks kohtumist lõppesid viigiga. See oli judo täielik triumf. Peab aga märkima, et Kano natuke kavaldas neil võistlustel. Nimelt võisteldi Jigoro Kano ehk judo reeglite järgi, mis andis märgatava eelise tema õpilastele. Võistluse tulemusena tunnustas Jaapani haridusministeerium judot kui üldist noorte füüsilise ettevalmistuse süsteemi. Üle kogu maa avati Kodokani filiaale, mis veelgi kindlustas uue spordiala edu.
1889.a reisis Jigoro Kano Euroopasse ja Ameerikasse, et tutvustada ja propageerida uut ala. Euroopas võeti judo vastu küllaltki jahedalt. Siin olid sel ajal moes teatraliseeritud tsirkuseetendused klassikalises- ja vabamaadluses. Tänu laialdasele reklaamile oli Euroopas populaarne ka ju-jitsu. Tänu Jigoro Kano ja ta õpilaste visadusele avati siiski nii Euroopas kui ka Ameerikas Kodokani filiaale. Jigoro Kano tegi Euroopasse üldse 8 reisi. Ta suri 4.mail 1938.a merel, tagasiteel Kairost ROK-i kongressilt Jaapanisse, olles 78 aastane. Surma põhjuseks oli laeval külmetusest saadud kopsupõletik. Selleks ajaks oli Jigoro Kano nimi spordimaailmas juba väga tuntud. Tema suurimaks teeneks on, et ta tõstis judo kui kehakultuurivormi Jaapani rahvusliku kultuuri tasemele ja kinkis selle kogu maailmale. Alates 1909.a kuni surmani oli ta Rahvusvahelise Olümpiakomitee liige, olles esimeseks sellesse organisatsiooni kuulunud asiaadiks. Alates 1932.a oli Jigoro Kano Jaapani kultuuriminister.
Jigoro Kano teed jätkas ta poeg Risei Kano, kellest sai kaasaegse sportliku judo üks koloriitsemaid kujusid. Tema tegevuse raskuspunkt oli pärast Teist Maailmasõda, kui Euroopat ja Ameerikat haaras kinifilmide ja raamatute laine, kus peategelased said kergesti jagu oma arvukatest vaenlastest idamaiste võitluskunstide abil. Saates oma õpetajaid piiri taha jälgiti Kodokanis väga tähelepanelikult, et säliksid selle kooli head traditsioonid.
- 1948.a loodi Pariisis Euroopa Judoliit
- 1951.a alustas oma tegevust Rahvusvaheline Judoföderatsioon, mida asus juhtima Risei Kano.
- 1956.a toimusid Tokios esimesed Maailmameistrivõistlused judos. Võisteldi ühes kaalus ja esimseseks maailmameistriks tuli jaapanlane Soji Natsui. Ka järgmisel, 1957.a MM-il ei saanud talle keegi vastu. 1958.a kolmandal MM-il sai tuntuks veel üks jaapani judokas, Kodji Sone. Esialgu olid jaapanlased endi võitmatuses nii kindlad, et esimestel võistlustel ei viidud sisse erinevaid kaalukategooriaid. Samal ajal aga kasvas jõudsalt ka eurooplaste meisterlikkus.
- 1959.a tunnistati judo ametlikuks olümpiaalaks XVII Olümpiamängudel Tokios 1964.a
- 1961.a MM toimus Pariisis, kus jaapanlasi tabas külm dušš. Võitjaks tuli hollandlane Anton Geesing. Seejärel tehti ettepanek võistelda kaehakaaludes -68kg, -80kg ja +80kg ning absoluutses kaalus, kus võisid osaleda kõik, sõltumata kehakaalust.
- 1964.a Tokio Olümpiamängudel võitsid jaapanlased küll 3 kuldmedalit, kuid kaotasid kõige prestiisikamas s.o. absoluutkaalus, kus võitjaks tuli Anton Geesing.
Jigoro Kano pidas judot vaatamata sellele, et talle anti sportlik suund, siiski ju-jitsu üheks stiiliks. Kaasajal on judo muutunud laias maailmas puhtalt spordialaks, millel ei ole enesekaitsega justkui midagi suurt pistmist. Jaapanis ja mitmeski teises kõge judokultuuriga riigis viljeldakse judot kui enesekaitsekunsti. Kaasaja judo ei ole enam võitluskunst, vaid ta on puhtalt võistlusala. Kaasaja judo on tegelikult laias laastus jagunenud kaheks.
· KODOKAN-JUDO on tuntud põhiliselt võistlusspordina
· JUDO-HANMI püüab judot säilitada traditsioonilisel kujul, sellisena nagu ta omal ajal loodi. Tavaliselt on teda ju-jitsust väga raske eristada. Erinevuseks on ju-jitsust see, et JUDO-HANMI`s on keelatud valuvõtted silmadesse, suule, ninale, näppudele, samuti kõrvadele ja keelatud on vastase kätega kägistamine. Kägistamine on lubatud ainult kimono abil. Löögi ja heidete suhe on JUDO-HANMI`s 2:3, samuti on seal tehnikad klassikaliste Jaapani relvadega ning katad. Seda traditsioonilist judot, JUDO-HANMI`t loetakse käsitsivõitluses väga efektiivseks ning seda viljeldakse Saks, Hollandi, Belgia, Prantsuse jt. riikide politseiüksustes kõrvuti ju-jutsuga.
Tegelikult on judos isegi veel kolmas suund JUDO-DO, mida harrastatakse aga vähestes riikides. Selle tehnikad koosenevad paaris katadest, mida sooritatakse suure trummi või metronoomi saatel. Partnerid teavad täpselt oma ja kaaslase liikumisi ning seda on võrreldud ka tantsuga. JUDO-DO`s imiteeritakse heitesse sisseminekut ja väljatulekut ning heiteid. Seda stiili peetakse stressi maandamise üheks parimaks mooduseks.
J.KANO: „ Judo on tee kõige efektiivsemalt kasutada inimese mõlemat, vaimset ja füüsilist võimsust. Õppides rünnakut ja kaitset, te puhastate oma hinge, muutudes võimeliseks looma midagi hinnalist kogu ühiskonnale. See aga ongi judo lõppeesmärk.“